Juudi kogukond Eestis on võrreldes enamike Euroopa riikidega noor. Vene impeeriumi võimu all olnud Eestisse hakkas arvukamalt juute asuma 19. sajandi keskpaigas, moodustades aja jooksul ligikaudu nelja tuhande liikmelise kogukonna.
1918. aastal sai Eesti riiklikult iseseisvaks, mis andis paremad võimalused ka juutidele oma kultuurilise ja sotsiaalse elu korraldamiseks. Eesti Vabariik tunnistas juudi kogukonda vähemusrahvusena, mis võimaldas neil 1926. aastal välja kuulutada Juudi Kultuurautonoomia ja valida Kultuuromavalitsuse. Sotsiaalselt ja kultuuriliselt olid juudid tihedamalt seotud kohalike saksa ning vene kogukondadega.
Enne II maailmasõja puhkemist elas Eestis ligikaudu 4500 juuti (0,4% rahvastikust), kes olid koondunud eelkõige pealinna Tallinna ning teistesse suurematesse linnadesse (Tartu, Pärnu, Narva). See oli tingitud kogukonna sotsiaalsest kooseisust, koosnedes eelkõige kõrgharidusega või kaubanduse ning käsitööga tegelevatest inimestest. Talupoegi ja töölisi oli juutide seas väga vähe. Vaata lähemalt: https://museum.jewish.ee/
Enne Teist maailmasõda tugevnes mitmel pool Euroopas antisemitism. Eestis riiklikul tasemel antisemitism puudus. Selle asemel võeti vähesel määral võeti riiki vastu Saksa antisemitismi eest põgenevaid juute. Laieneva sionistliku liikumise mõjul emigreerus 1930 aastate lõpus Eestist omakorda hinnanguliselt 500 nooremat juuti Palestiinasse.
1940. aasta suvel annekteeris NSV Liit Eesti ning alustas siin endale poliitiliselt ja sotsiaalselt ebasobivate isikute represseerimist. See tabas ulatuslikult ka jõukamal järjel juudisoost elanikke. Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja alguseks 21. juunil 1941 oli nõukogude repressioonide tulemusena arreteeritud ja küüditatud vähemalt 419 (ca 10% kogukonnast) kohalikku juuti, enamus neist 14.–15. juunil 1941. Samas oli hulk juute jõudnud asuda ka nõukogude okupatsioonivõimude teenistusse, mida järgnevad Saksa okupatsioonivõimud oma kohapealses juudivastases propagandas ära kasutasid.
Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemine ning rindejoone kiire lähenemine Eestile seadis kohalikud juudid valiku ette: kas püüda rindejoone ees evakueeruda NSV Liitu või jääda Saksamaa poolt okupeeritavasse Eestisse. Juutide kui rahvusrühma evakueerimist Nõukogude võimud ette ei näinud. Evakueeriti kommuniste, Nõukogude asutuste töötajaid. Omal soovil evakueerumiseks tuli juutidel hankida võimude sellekohane luba ja leida transpordivõimalus. Osa, kes evakueeruda soovinuks, ei jõudnud või ei saanud selleks võimalust. Teine osa jäi aga paljuski vahetult eelnenud nõukogude repressioonidest hirmutatuna teadlikult Eestisse. Hinnanguliselt evakueerus NSV Liitu 2000–2500 juuti ning Saksa okupatsiooni alguseks jäi Eestisse ca 1000 kohalikku juuti.